Kirjastuselt Ehitame ilmus 1999.a. Soome tunnustatud arhitektuuriprofessori Panu Kaila kogumik
Majatohter I-VI  (Talotohtori - rakentajan pikkujättiläinen),
millest pärineb ka siinne artikkel, milles selgitatakse hingavuse mõistet (Vt. V osa, lk 22-26).

Milline tähtsus on hingaval seinakonstruktsioonil ja millised on hingavad materjalid? Kuidas materjal hingab?

Tänapäeval kuuleme tihti räägitavat hingavatest ehitusmaterjalidest ja konstruktsioonidest. Mõni arvab, et hingamise all mõeldakse materjali võimet õhku läbi lasta. Seega lõõtsutaks hingav seinakonstruktsioon õhku sisse ja välja nagu hingav inimene. Asi ei ole siiski nii lihtne. Hingava konstruktsiooni mõiste on uus, see tekkis alles siis, kui 1960. aastatel tulid turule plastkile taolised tihedad materjalid. Hingavatest materjalidest räägiti siiski juba ka varem seoses riietusega.

Riie on kootud tekstiilikiududest. Hingav riie on selline, mis suudab niiskust kiududesse siduda ja mittehingav selline, mis seda ei suuda. Hingamist nõutakse just üleriietelt. Aktiivselt liikuv inimene higistab. Hingav, seega looduskiust nagu villast, linast või puuvillast valmistatud riie seob teatud määrani inimese higiniiskust oma kiududesse ja säilitab seejuures oma soojust andvad omadused. Niiskus haihtub vähehaaval õhku ja inimesel on püsivalt soe. Seevastu ei lase kunstkiust riie niiskust sisse, vaid kiudude pind kastub märjaks, mille tagajärjel langeb soojusisolatsioonivõime. Riie tundub äkki külmana ja higine inimene hakkab vabisema. Loomulikult kuivab pikapeale ka sünteetiline riie, kuid selle aja peale on meie tervisesportlane juba külmetuda jõudnud. Kui kunstkiud olid veel uudiseks, juhtus ka õnnetusi: nailonsukk jäätus külma käes naha külge, mida ei juhtunud kunagi siidsukaga.

Vajaneb tähele panna, et mõlemad materjalid lasevad läbi õhku, vett ja veeauru; ka läbi plastriide võib tuul vabalt puhuda. Hingavus ei tähenda seega õhu või niiskuse läbilaskvust, vaid niiskuse sidumist ja läbi riide liikumist.

Hingavad ka ehitusmaterjalid

Ehitis ümbritseb ja kaitseb inimest nagu pealisrõivad. Järelikult võib hingavuse mõiste tekstiililt ehitusmaterjalidele üle kanda. Hingavateks ehitus- ja soojustusmaterjalideks on peamiselt puidu- ja puitkiutooted: palk ja laud, puitkiudplaadid, puitkiud- ehk tselluvill ning ehituspapid ja –paberid. Nagu varem öeldud, on puit tselluloosi-, hemitselluloosi- ja ligniinimolekulide võrgustik ning kõik need ained on hüdrofiilsed ehk hästi vett siduvad. Hinnanguliselt on ühesainsas tselluloosigrammis imavat pindala tervenisti 10 m2! Veemolekulid leiavad küllaldaselt nakkekohti, nii et puit suudab tõesti ohtralt vett siduda. Lisaks sellele on puidukius väga palju tühje õhuõõsi, mis võivad täituda vaba veega. Olgugi, et puit on hingav materjal, võib puitkonstruktsiooni teha üpriski õhukindla. Sellestki on näha, et hingavus ei tähenda õhu läbilaskvust.

Tellis ja krohvimört on poorsed, ehkki võivad vett siduda tublisti vähem kui puit. Vesi ei pääse materjaliosakeste sisse, vaid jääb pooride sisepindadele. Niiskus siirdub küll materjalist läbi, sest tihe mikroskoopne poorsus moodustab avatud ja ühtse võrgustiku. Selles suhtes kõiguvad väga palju eeskätt keraamikatoodete omadused; portselanist kohvitass on vettpidav, tavaline lillepott aga ainult lühikest aega. Ka betooni võib valada rohkem või vähem veekindlana. Tellist või mörti võib sordist sõltuvalt veel hingavateks materjalideks pidada.

Mitmed ehituskivid, klaas ja raud on nii tihedad ja vähe poore sisaldavad, et need suudavad vett imada väga piiratud hulgal ja niiskus ei pääse neist üldse läbi. Neil märgub ainult pind. Klaasist või klaasiks sulatatud kivist valmistatud mineraalvill on väga õhuline, kuid seob halvasti niiskust ega ole hingav materjal.

Lisaks hingavad ka konstruktsiooonid

Hingav seina-, vahelae- või põrandakonstruktsioon on selline, milles oluline roll langeb niiskust siduvatele hingavatele materjalidele. Lisaks sellele võib niisuguses konstruktsioonis olla ka niiskust mittesiduvaid, kuid õhku läbilaskvaid kihte; kuid seejuures takistab ka õhuke aurukindel kiht niiskuse pääsu seina või seinast välja ja takistab ühtlasi konstruktsiooni hingamist. Harva mõeldakse sellele, et konstruktsiooni mittehingavaks tihendamiseks piisab tavalisest sünteetilisest värvist või plastiga kaetud pabertapeedist.

Hingav konstruktsioon kõlab loomulikult ja inimlikult nagu hingav riietuski. Huvitav, et tiheda mittehingava ehitamise pooldajad üritavad nüüd täielikult keelata selle sõna kasutamise ehitamise piltliku keelena! Soome keele põhileksikon tunneb hingamist füsioloogilise hapnikuvõtmisena, aga ka värvikelme hingamisena, tõlgendades viimasena nimetatu küll ekslikult õhu läbikandeks. Kodumaiste keelte uurimiskeskuse keelenõuandla tunnustab väljendit hingav materjal, kuid peab ehitise hingamist liialt elule viitavaks. Soovitusena tuuakse, et seinakonstruktsiooni puhul oleks parem väljend läbilaskvus - mida hingavus siis ei tähenda riietes - ja et konstruktsioooni hingavus pandaks jutumärkidesse.

Keelekujund riide või konstruktsiooni hingamisest, selle võimest niiskust siduda on ikkagi ilus ja tõene, soomlastele juba vanast ajast tuttav mõiste. Ükski komisjon või tööstusala ei või lõppude lõpuks keelt kamandada ja määrata, kuidas väljendeid tohib kasutada. Käesolevas raamatus räägin ma hingavatest materjalidest, konstruktsioonidest ja ehitistest ilma jutumärkideta samal viisil nagu räägitakse hingavatest riietestki. Seinad, põrand ja lagi ümbritsevad ruumis viibivaid inimesi nagu teised avaramad riided. Neile mõlemale riietekihile tuleb esitada ühesugused tervislikkuse ja meeldivuse nõuded.