Kõige olulisem argument tselluvilla kasutamiseks puitmajades on tema niiskustehniline võimekus. Maamajades ja vanades majades on kasutatud ikka vähemalt põhikonstruktsioonides looduslikke materjale nagu puit, savi, lubi, palk, puitsõrestikud jm, mis on hea niiskustaluvusega e. hingavad materjalid. Nendega samaväärne ja koostoimiv on puidu kiuga tselluloosisolatsioon. Puitmaju tasub säilitada ja nende väärtust suurendada juba üksnes nende eriomase siseõhu tõttu, inimesele on see kõige omasem ja mugavam hingata. Teine suur väärtus on loodusmaterjalidesse kodeeritud soojus, nii füüsikaline kui emotsionaalne. Majad on tihti soojustatud kättesaadavate materjalidega, korralikult tihendamata ja seetõttu jahtuvad kiiresti maha, kuid neid annab kiirelt ja jõukohaselt taas soojaks ja õdusaks muuta. Parim soojustus puitasumitele on puidupõhine tselluvill.

Tselluvillaga saab vajaduspõhiselt paindlikult soojustada. Kogu hoone on võimalik teha hingavate konstruktsioonidega, ilma kiledesse pakitud piireteta. Teiseks saab soojustada kõiki majaosi kas ükshaaval või eraldi, vastavalt tööjärjele ja vajadusele, ilma tselluvilla soojustehnikat kahjustamata. Kolmandaks on tselluvill kokkuvõttes ökonoomsem paigaldada, sest puudub vajadus läbivateks tuuletõketeks, nende kohaleveoks ja paigalduseks. Puudub vajadus kilede ja aurutõkete järele ning nende paigaldamisele. Väiksem on soojustamisele kuluv aeg, lühemad paigaldajate töötunnid, mis minimeerib kogusummat. Tselluvill täidab üsna väikesed uurded ja praod, olgu konstruktsioon tikksirge või kõverustega või mitmel eri ajastul ümber ehitatud. Soojustuse OÜ on leidnud lahenduse ka keerukate konstruktsioonide soojustamiseks, kuhu algul puudus üldse ligipääs. Kui on vana soojustus pööningul, ei pea seda eemaldama, uus kiht puhutakse algsele soojustusele peale ja maja soojajuhtivus paraneb,  vahel kuni 40%.